Paistab
kaugelt helesinine taevas.
Siit hallist
taevast,
Ju midagi
muud näha ei ole.
Meri on hall
ja ilm on kole.
See pisike
rõõm, mis on peidus,
Toob õnne
veel veidi.
Kuid kurbus
on suurem,
Nagu südamel
mul kivikoorem.
Ükskord need
kivid mu põhja veavad,
Sest meie
laevad,
Need meid
enam ei kanna,
Ununevad
mõtteist meil rannad.
Vesi see
paistab nii selgelt
Ja südant
puudutab see õrnalt.
Vaikselt
hajub me pilk
Ning lendab merre
kui tühipaljas veetilk.
No comments:
Post a Comment