Monday, January 11, 2016

Põrgu

Paistavad põrgutuled
Kena helk ja mõnus soojus
Hinge puudutavad külmad tuuled
Päike südames mul ammu loojus

Tahan olla kohas
Seal kus vaikus ja tuul ei puhu
Kuigi  lõpuks  olen Ikka tuhas
Ning jõuan ikkagi ei tea kuhu.

Olen ma kadunud
Nagu nõel heinakuhjas
Siin ju vihma pole sadanud

Ümberringi ainult tühjus.

Kaunid siluetid

Kaunid siluetid
Suhu rändavad võõrad tabletid
Mida saan ma teha?
Olen ise juu see tehas.
Kaunid maskid meie näol
Kaovad igal meie teol
Olen ma jäänud ajast maha?
Kõike seda ma ju üldse ei taha

Kaunid siluetid
Mõned rõngas nagu krevetid
Mõned pikad, mõned laiad
Õnnel ees meil aiad
Aga aiad tuleb maha lammutada
Ja edasi sammuda
Kuni enam ei jaksa

Ja vaim lõppeb otsa.

Ulgumeri

Paistab kaugelt helesinine taevas.
Siit hallist taevast,
Ju midagi muud näha ei ole.
Meri on hall ja ilm on kole.

See pisike rõõm, mis on peidus,
Toob õnne veel veidi.
Kuid kurbus on suurem,
Nagu südamel mul kivikoorem.

Ükskord need kivid mu põhja veavad,
Sest meie laevad,
Need meid enam ei kanna,
Ununevad mõtteist meil rannad.

Vesi see paistab nii selgelt
Ja südant puudutab see õrnalt.
Vaikselt hajub me pilk

Ning lendab merre kui tühipaljas veetilk.

Elu pole elu

See pole elu 
See on melu
Mis minu ellu vist kuulub
Mõte tuuldub
Lendab peast
Ära selle tühjuse seast
Olen ma rääkinud oma suurest veast
Mis tuli veel suuremast heast
Usaldasin valesti
Ja surra tahaks haledasti
Tuleb see nüüd väga lodevalt
Sest oled näinud midagi koledat
See olin mina
Kelle pea on raskem kui tina
Ja mõte lendab nagu lina
Vabalt, halli taeva taustal
Midagi ma vist ei austa
Õhku ära auran
Sa vana väike libu laura
Ei sind ei vihka ma
Vaid naeran iga üle su vea
Sest ma tean
Teen ise ma suhteliselt sama
Kuid inimestel sellest täiesti kama
Voodis laman
Vaatan lage
Inspiratsioonilaks see pole nii sage
Seal on pragu
Minu elu oleks see nagu
Lisan värvi, veidi tooni
Ja ma uue kunsti loongi
Kuid on see kunst?
Pikalt ei tasu mõelda sellest
Vaatan, paistab põrgu
Elule lõhna annab juurde hõrgu